Hetkel näitusel
Ega sa siin Valgas Marki ei tea? Lugu piirilinnast
Duonäitus Danel Ülper ja Hedi Kuhi
Hobusepea galerii 23.10.-16.11.2025
„Mina vist seekord valima ei lähe, linn on muidugi ilusaid nägusi täis,” ütles vanem naine bussi ootavas seltskonnas. Kuigi teised nii resoluutset seisukohta ei väljendanud, paistis nende hoiak nonde nettide nägude vastu sarnane olevat. Ning nägusid oli tõesti palju. Näod varitsesid nii ühel kui ka teisel pool bussijaama, sealt edasi Maxima ja teiste poodide juures, aga Vabaduse tänaval ka mõne sootuks maha jäetud maja aknal või seinal, mida läbistab maapinnast katuse servani jäme pragu ning mistõttu näis, et kui näod pärast valimisi lahkuvad, ei hoia seda hoonet enam miski koos. Üks eriti suur ja tähtis ja kena nägu oli sätitud kunagise teenindusmaja seinale ning mõjus seal oma mitme korruse kõrguste mõõtmetega nagu tõeline gigant. Hiiglase vähem tähtsad parteikaaslased olid leidnud kohad mitmes reas, eksponeerituna kunagise kino Saluut seinal. Ning minnes sealt ükskõik mis suunas, võis veel näha palju mitmesuguseid ilusaid nägusid ning ka kõige ootamatumates kohtades. Linnas, kus tavaliselt on isegi bussipeatuste reklaamistendid tühjad, on taoline iludusvõistlus kahtlemata elevust tekitav vaatemäng ning selle mõju demokraatia jätkusuutlikkusele ei tasu alahinnata.
Aga hoolimata sellest, et näod valimiseelsel ajal püüavad tabada kogukonna kollektiivsete unistuste tuuma ning pakkuda parimat võimalikku tulevikku, käivad unistused ja tulevik mingit oma rada, millel pole ilusate nägudega midagi pistmist. Unistused on intiimsed ja salajased ning paikades, kus on vähegi midagi mäletada, on oluline ka nende vahekord mälestustega. Piirilinn asub mälestuste ja unistuste piiril. See on õrn ja habras koht, kus olla. See on võimalikkus, mis ei anna ühtki tagatist, see on teelolek, teadmata, kas pärale jõutakse ning kui isegi teatakse, kuhu teel ollakse, siis hoitakse seda nagu saladust südame sügavuses, mitte sõnades.
See näitus on fragment piirilinna loost, mida Danel Ülper ja Hedi Kuhi jutustavad maalide, mälestuste, unistuste ja artefaktide abil Lugu, millel pole selget algust ega lõppu ning millest meie käsutusse on antud vaid väike katke nagu napp inimelu aja lõputus kulgemises.
Currently on display
Wouldn’t You Happen to Know Mark Here in Valga? A Story from Bordertown
Duo exhibition Danel Ülper and Hedi Kuhi
Hobusepea gallery 23.10.-16.11.2025
“I don’t think I’ll be voting in this election. Nevertheless, the town is abounding in pretty faces,” said an older lady, standing with a group waiting for the bus. Though others didn’t express their views as firmly, their attitude toward those pleasing-to-the-eye faces seemed similar. And there were plenty of those faces. They lurked on either side of the bus station, by Maxima and other shops, and even on the windows and walls of completely abandoned houses on Vabaduse Street. On one of the walls, a thick crack ran from the ground to the edge of the roof, and it seemed that once the faces disappeared after the election, nothing would hold the building together anymore. One particularly large, important, and handsome face was plastered on the wall of a former service building. With its multi-story height, the face towered over the town like a giant. The titan’s less significant party members had found residence on the wall of the former ‘Saluut’ cinema, displayed in several rows. And in every direction, even in the most unexpected places, countless ravishing faces could still be seen. In a town where even the bus stop billboards are usually empty, such a beauty contest is undoubtedly an exciting spectacle—and one would be a fool to doubt its impact on the sustainability of democracy.
Despite the fact that, during the pre-election period, the faces try to capture the essence of the community's collective dreams and promise the best possible future, dreams and the future follow their own path—one that has nothing to do with pretty faces. Dreams are intimate and secretive, and in places where there is something to remember, their relationship with memories becomes especially significant. The bordertown sits on the edge of memories and dreams. It is a delicate and fragile place to be—a possibility without guarantees, a journey without the certainty of arrival. And even if one knows where they are headed, the destination is kept secret in the depths of the heart, not spoken aloud.
This exhibition is a fragment of a bordertown’s story, told by Danel Ülper and Hedi Kuhi through paintings, memories, dreams, and artifacts. It is a story with no clear beginning or end—one of which we are given only a snippet, like a brief human life in the endless flow of time.
Hetkel näitusel
SV x Pallas
Tartu Ülikooli Lossi 36 õppehoone 13.12.2024-13.12.2025
Näitus paneb ilusa punkti sügisel ellu kutsutud ühisprojektile, mis tõi omavahel kokku ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna doktorandid ja Kõrgem Kunstikool Pallase tudengid. Nii valmiski sügissemestril maalitudengite käe all kümme nooremteaduri doktoritööst inspireeritud maali, millega väljapanekul tutvuda saab.
Fotod: Danel Ülper
Valga. Mälestused ja unistused
Valga Kultuuri ja Huvialakeskus 08.03.–26.04.2024
Valga on mitmes mõttes piiril, ühtpidi poolitab linna Eesti-Läti riigipiir, teistpidi jääb see koos ümbritsevate aladega Võrumaa ja Mulgimaa vahele. Piirialad on kohtumiste ja lahknemiste paigad, Valga puhul on see piiril olemine peaaegu põline, juba keskajal täitis asula, mis paiknes Tartu piiskopkonna ja ordu maade piiril, erinevate osapoolte läbirääkimiste paiga rolli.
Piirialasid, ja nõnda ka Valgat, iseloomustavad erinevused ja kontrastid. Väljendugu see siis nii rahvuselises ja kultuurilises mitmekesisuses, kiirete ja äkiliste tõusude ning langustega arenguloos või viimase tulemusel tekkinud linnaruumis, kus võib kõrvuti näha nii hiilgavat suurejoonelisust kui peaaegu müstilise varjundi omandavat eimidagit. Ülev ja madal, mädanev ja steriilne seisavad lähestikku ning üleminek ühest teise võib olla sama lihtne kui piiriületus Schengeni riikide vahel.
Ka mälestused ja unistused on mingis mõttes piiripealsed nähtused, nad on olemise ja olematuse piiril, samal ajal siin ja kusagil kaugel. Mälestused on minevikku suunatud, unistada võib nii minevikust kui tulevikust. Kui aga unistada minevikust võivad mälestused ja unistused ka kokku sulada niiviisi, et piir nende vahel kaob. Sageli öeldakse, et kel pole mälestusi ja minevikku, sel pole ka tulevikku. Kas see tähendab, et mälu puudumine kärbib ka unistuste tiibu? Ja vastupidi, kas rikkalik mälu, olgu isiklik või laiem kultuuriline mälu, annab ka unistustele hoogu juurde? Raske ütelda, ilmselt pole mälestuste ja unistuste vahekord kunagi nii selge ja ühesuunaline, et neile küsimustele kindlat vastust anda, aga nende küsimuste küsimine võiks ergutada mäletama ja unistama ning see ongi peamine.
Kui võrrelda erinevaid paiku, kohti, piirkondi, võime eristada selliseid, millel on välja kujunenud kindelidentiteet ja kõigile tuntud kuvand ning teisi, millel seda pole. Nii identiteet kuvand toituvad tavaliselt suuresti minevikust, see tähendab et need on paljuski seotud mälu ja mälestustega. Valgal, mis asub tugeva eneseteadvusega Võrumaa ja Mulgimaa vahel, pole jõulist identiteeti ega imagot, ehkki kultuurikiht on siin paks ja mäletada on paljut. See võib olla nii puudus kui eelis. Kahtlemata on sellisena end raskem nii-öelda “turustada”, kuna niiviisi pole justkui üldtuntud kaubamärki, millega inimestel tekiksid kohe seosed ning vastava “toote” maitse suhu. Teisalt võib aga liiga selge identiteedi puudumine anda vabaduse ja tohutu avaruse unistamiseks. Ka mälu on niiviisi vabastatud kohustusest jutustada kõigile tuntud lugu. Just sellisest keskkonnast võiks võrsuda midagi uut ja edasiviivat.
Näituse eesmärk on uurida läbi kahe kunstniku eripärase pilgu ühe paiga olemust läbi mälestuste ja unistuste. Selleks liiguvad kunstnikud nii ruumis kui ajas ning vaatajate ette jõuavad maalid, lood ja artefaktid, mis haaravad ka näitusekülastaja rännakuga kaasa.
Valga on Hedile kodulinn ning seotud lähedaste inimeste ja lõputute mälestustega. Tema jaoks vormivad linnaruumi seal tegutsevad inimesed. Linna ilu ei piirdu kuulsate vaatamisväärsuste või peene arhitektuuriga, ilu peitub tavalistes inimestes ja lihtsates hetkedes, mis aja jooksul on loonud kodu südame.
Danelile on Valga alles saanud koduks, ehkki pole selge kauaks ja mida see päriselt tähendab. Samas on tal Valgaga olnud pikalt oma eriline suhe, ennekõike küll just läbi arhitektuuri ja keskkonna. Teisalt on Danelit alati paelunud paigad, millel pole liiga väljakujunenud identiteet, aga mille kultuurikiht on ometi rikkalik ning kahtlemata Valga just selline on.
Duonäitus Danel Ülper ja Hedi Kuhi
Valga. Memories and Dreams
Valga Culture and Hobby centre 08.03.–26.04.2024
Valga is on the border in several senses, being split in half by Estonian and Latvian borders, and additionally stands between Võrumaa and Mulgimaa. Border areas are places of meetings and divergences. For Valga, being on the border is primeval, since it was already a place of negotiation in the medieval age, situated between Tartu’s diocese and the lands of order.
Border areas, as Valga, are characterized by differences and contrasts. May it be expressed through national and cultural diversities, rapid and abrupt ups and downs in development or in the urban landscape created as the outcome of the latter, where fulgent grandiosity and close upon mystic nothingness can be seen standing side-by-side. High and low, rotting and sterile remain alongside each other. Furthermore, the transition from one to another can be as simple as crossing the borders of Schengen countries.
Memories and dreams are a borderline phenomena in a sense as well. They are as if on the border of existence and non-existence, here and somewhere far away at the same time. Memories are aimed at the past, but one can dream of the past and the future. However, if one dreams of the past, the memories and dreams can coalesce, allowing the border between them to disappear. It is often expressed that those who lack memories and a past have no future. Does it suggest that the lack of memory also clips the wings of dreams? And vice versa, does a rich memory, whether personal or broader cultural memory, also give impetus to dreams? It's hard to say, the relationship between memories and dreams is likely never as clear and one-sided to give them a definite answer. Yet, pondering such questions may encourage to remember and dream, and that's the crux of the matter.
Comparing different places and regions, we can distinguish those that have developed a solid identity and a well-known image, and others that have not. Both identity and image are usually heavily fueled by the past, which means they are significantly linked to memory and recollections. Although the cultural layer is thick and there is a lot to remember, Valga, situated between Võrumaa and Mulgimaa with vigorous self-awareness, lacks determined identity and image. This can be a double-edged sword. Undoubtedly, it impedes marketing efforts, since there is no well-known brand for people to associate with when visiting Valga. On the other hand, the absence of a clear identity may provide immense freedom for dreaming. In this way, memory is also freed from the obligation to tell a story known to everyone. It is from such an environment that something new and forward-looking could sprout.
The current exhibition explores the nature of Valga through memories and dreams. The artists have moved both in space and in time, and the viewers are presented with paintings, stories and artifacts that take the visitor along with the journey.
Valga is Hedi’s hometown. She associates Valga with people close to her and endless memories. For her, the urban space is shaped by the people who operate there. The beauty of the town is not limited to famous landmarks or fine architecture, the beauty lies in ordinary people and simple moments that over time have created the heart of a home.
Valga has just recently become a home for Danel, however it is not yet clear for how long and what it really means. Nevertheless, he has had a special relationship with Valga for a long time, primarily through architecture and environment. Danel has always been fascinated by places, where identity has yet to develop, but where the cultural layer is plentiful nonetheless, and Valga is undoubtedly one of those.
Duo exhibition Danel Ülper and Hedi Kuhi
Fotod: Jürgen Vainola
Jälle siin
Tartu Kunstimaja 08.09.–08.10.2023
Näitus on justkui jalutuskäik kunstniku kodulinnas, kus praegune hetk ja mälestused on omavahel tihealt põimunud. Seinal rippuvad maalid on emotsionaalsed portreed sellest, mis toimub siis, kui midagi ei toimu.
Nii nagu inimest vormib teda ümbritsev keskkond, vormivad linnaruumi seal tegutsevad inimesed. Linna ilu ei piirdu kuulsate vaatamisväärsuste või peene arhitektuuriga. Ilu peitub tavalistes inimestes ja lihtsates hetkedes, mis aja jooksul on loonud meie kodu südame.
Näituse idee tekkis rongis, kui olin juba nädalas neljandat korda Tartust Valka sõitmas. Mõtlesin selle üle, miks elan Valgas, kui pean siit nii tihti ära minema ja alati tagasi tulema. See väike linn, mida tihtipeale kiputakse pidama igavaks ja märkamatuks, on minu jaoks väga eriline, kuna olen siin üles kasvanud. Erinevatel eluperioodidel on linn mulle väga erinevalt mõjunud. Siin on praegune hetk ja mälestused tihedalt põimunud, seega on maalid nagu aknad mineviku ja oleviku vahel, näidates linnaruumi läbi minu isikliku kogemuse.
Here again
Tartu Art House 08.09.–08.10.2023
The exhibition is like a walk in the artist’s home-town, where the present moment and memories are closely intertwined. The paintings on the wall are emotional portraits of what happens if nothing seems to happen.
Just as the environment shapes people, the people inhabiting the urban space shape it. The beauty of a city extends beyond famous landmarks or intricate architecture. Beauty lies in ordinary people and simple moments, which over time have created the heart of our home-town.
The idea for the exhibition came to me on my fourth train ride in a week from Tartu to Valga. I thought about why I live in Valga if I have to leave so often and why I always come back. This small town, which is often considered boring and unremarkable, holds a special place in my heart. Having grown up here, the town has influenced me differently during various stages of my life. The present moment and memories are closely intertwined here, and thus the paintings act as windows into the past and present, revealing the urban space through my personal experience.